Esimene mälestus

Minu esimene mälestus selles maailmas on pärit mu esimesest kodust. See oli Tallinnas (olen vähemasti kolmanda põlve tallinlane) Kiire tänaval. Aasta võis olla ehk 1955-56, sest olin ilmselt umbes kolmeaastane. Maja oli puust ja aiaga, seal elasid peale minu ja mu ema-isa veel mõned pered. Ema läks poodi ja jättis mu üksi koju magama. Tol ajal ei olnud see probleem kellelegi. Juhtus aga nii, et hakkas müristama. Mina ärkasin ja hakkasin nutma. Mäletan siiani pilti minu juures seisvast kuldhammastega naabrinaisest mind lohutamas. Küsimus tekib aga faktist, et meil ei olnud vaheust, seda on ema kinnitanud. Ometi ma ju NÄGIN teda… 

Teinegi mälestus on samast majast. Kolisime ära enne minu 4-aastaseks saamist, seega olin ka siis ehk umbes kolmene. See oli talvel. Üks naabrimees oli mingis restoranis uksehoidja. Tal oli poeg Jakk, nii ma teadsin, küllap vast Jack tegelikult? Mõned aastad minust vanem, võibolla käis juba kooliski. Ja see Jakk vedas mind kelguga, ja mina olin väga elevil sellest, et selline suur poiss mulle tähelepanu pöörab.

Ma ei tea, kas see maja on alles.Ma ei ole kunagi hiljem seal käinud. Ei tea ka, kas Jakk on alles.

 

Enne kui jõudsin siiani...

... oli ju palju aastaid. Pikk teekond. Loogiline, eks?

Olid mu elu esimesed päevad, päevad, mil ma ennast ei tundnud, mil mul polnud nimegi. Kas ma mingil moel teadsin, kus ma olen ja miks ma olen ja kõik need teised küsimused? Seda saame ainult oletada.

Tulid päevad, mil hakkasin midagi mõistma selle maailma kohta, kuhu olin sattunud (või teadlikult tulnud?). Ja loomulikult püüdsin ennast kuidagimoodi siia sisse sobitada. Järgnes palju aastaid, mil valisin raame, kuhu paremini sobituksin. Kuni ükskord mõistsin... Aga see ei ole nüüd enam lihtne. Siiski mitte võimatu.